Jalajäljed lumes (eestikeelne kiri 4/4)

Sellel aastal vabatahtlikuna on minu meelest päris suur tähendus ja väärtus minu tuleviku ja praeguse  elu jaoks. Koolis olen päevast päeva akadeemilisi asju õppinud, aga mul puudus seni elukogemus.

Eestis ma õppisin töö ja iseseisva elu kaudu, kuidas igapäevaseid asju korraldan.
Saksamaal olles elasin veel oma pere juures. Kuna minu ema ja isa olid töö kaudu tihti kaua kodust ära,  ei olnud ma nii abitu nagu teised noored minu eas. Siiski hakkasin ma alles siin Eestis täiesti iseseisvalt elama. Ma näiteks korristasin, tegin süüa ja pesin pesu. Nüüd oskan ma ka (aeglaselt) õmmelda ja näiteks moosi keeta. Mu kohver ja pea ei ole ainult suveniire või lugusid täis, vaid see sisaldab ka Eesti retsepte ja ekstra portsu eesti vaimu  :-)

 

Nüüd ma tean ka, kuidas puuetega inimestega töötada, kuidas nende soove täita, nendele abiks olla ja nendega aega veeta. Nagu ma juba kirjutasin, ei olnud mul enne Eestisse tulemist üldse kogemusi puuetega inimestega. Aasta jooksul sain nii palju teada ja nüüd lahkun ma tuhande kogemusega. Kuid mul ei ole hetkel plaane sellel alal õppima minna, arvan ma ikka, et ma tulevikus ka edasi puuetega inimestega töötada tahan, näiteks vabatahtlikuna.
Selline töökogemus andis mulle liiga palju häid momente ja rõõmu, et ma raatsiks selle nüüd maha jätta.

Tööajal oli mul alati tähtis, et inimesed mäletavad, kes ma olen. Aasta jooksul tegin oma projekti rahaga toredaid asju, peaaegu alati koos teistega. Nii ma lõin Maarja Küla vabatahtlike raamatukogu, kuhu kogutakse raamatuid ja infomaterjale Eesti, teiste reisikohtade ja keelte õppe kohta. Selle kapi jaoks võtsin ma juba nii palju infomaterjale turismiinfopunktidest kaasa, et need ei mahtunud enam kappi, järelikult ehitasin ma ühe väikse riiuli selle juurde. Ikka veel ma ei oska hästi puiduga töötada (mida on kohe näha, kui vaadata neid kolme minu tehtud riiulit), aga need riiulid seisvad vähemalt veel püsti.

Oma pingil istumine on lahe! :)

Palju aega veetsin ma ka sellega, et aitasin ühe elaniku kommunikatsioonisüsteemi täiendada. Valisime pildid välja ja panime kappide peale, tekitasime talle päevaplaani ja tegevusplaanid, mis aitavad teda tegevusi teha.

Minu projektiraha ja projekti tööaja peaosa täitsin siiski bussijaamale pingi ehitamisega.
Sellega ma alustasin mai kuus ja alles detsembrikuus sain ma selle bussijama püsti panna – peamiselt minu laisa iseloomu pärast .. ja ma vist juba kirjutasin, et ei ole hea puutöömees.
Aga töö on tehtud, ja ma võin öelda, et pink võib-olla ei näe profesionaalne välja, aga kui vaatan seda, siis ma kohe näen, et see on minu töö. See tunne on just see, mida tahtsin.

 

Lahkudes tuleb öelda, et pean tänama kõige eest. Ma muutusin sügavalt ja mu elu muutus samamoodi. Kui mul alguses ei olnud peasoov Eestisse tulla, ei tahaks ma üldse midagi selle juures muuta. Need kogemused elavad alati minu südames. Eestis leidsin hulga sõpru, mitte ainult eestlasi, vaid ka inimesi teistest riikides. Eriti Maarja Külas leidsin häid kaaslasi. Oma toanaabriga sain ma isegi parimaks sõbraks.
Tavaliselt ütlevad välismaalased, kes Eestisse sattusid, et eestlastega ei ole kerge suhelda. Minu arvates on see vale. Head inimesed leidsin igalt poolt üles ja ma olen kindel, et need suhted ei kao kusagile.
Mu vaim on saksa, mu hing on loodetavasti alati Eestiga seotud. Praegu ma lahkun, aga kui ma tagasi tulen (plaan on juba juunis tagasi jõuda) siis ma ei tule puhkusele, vaid koju.

 

Aitäh!
Elagu Eesti!

Ilus on maa, mida armastan (eestikeelne kiri 3/4)

Eestlane olen ja eestlaseks jään .... :)

Mul on alati üsna suur huvi kultuuri, keelte ja teiste rahvaste vastu olnud. Selle huvi täitmiseks pakkus mu vabatahtlikuteenindus piisavalt momente. See ei tähenda ainult seda, et mul on palju postkaarte või fotosid arvutis (umbes 60 GB ise tehtud fotosid ja videosid olen aasta jooksul kokku korjanud), vaid et ma õppisin inimestest aru saama. Ma sain teada nii palju Eesti, Eesti kultuuri ja ajaloo kohta, suhtlesin eestlastega, sain eesti keele suhu, õppisin laule ja luuletusi. Leivasuppi söön ma alati isegi suurema rõõmuga kui enamik eestlasi.

Kõik need väiksed igapäevased hetked lõid minu pildi Eestist. Ma armastan neid momente, kui näiteks kuskil väikses külas istun ja kohalikuga Nõukogude Liidu ajaloost räägin, kui teen nalja tuttava bussijuhi või lihapoemüüjaga või kui lauldakse „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ Tartu tudengite öölaulupeol. Seda ei saa raamatu abil pähe õppida.

Kindlasti olen paljudes kohtades üle Eesti käinud, kuhu isegi enamik eestlasi ei ole kunagi sattunud.
Kui ütlen eestlasele, et olen juba rohkem kui üks kord Narvas käinud, siis vastatakse sageli: „Ma ei ole kunagi seal käinud.“ Oma toa seina peale, panin ma kunagi Eesti kaardi üles ja hakkasin panema punaseid punkte nende linnade peale, kus ma juba käinud olen. Kui nüüd vaadatakse seda plaani, siis võiks mõelda, et Eesti on leetriviiruse saanud, sest see on päris täis punaseid punkte – eriti lõuna pool.

Viies kord Narvas ... see linn ei ole võib-olla nii ilus, aga väga huvitav küll

Mitte ainult suuremad linnad, nagu Pärnu, Viljandi, Narva, Tallinn, Kuressaare ja Võru ei ole ära märgitud, vaid ka väiksemad linnad, nagu näiteks Põltsamaa, Elva, Mustvee ja Paide. Hea meelega veetsin ma oma aega puhates linnades ja looduses. Nädalavahetustel ma käisin enamasti kuskil reisil, sõitsin kuhugi linna, külla või metsa. Reisimine Eestis on lihtne ja minu jaoks perfektne. Saksa transpordisüsteemiga võrreldes on Eestis päris lihtne ja eriti soodne reisida. Kuna ei ole suuri kiirteid, nagu saksa „Autobahn“, toimub ka hääletamine väga kergelt. 

 

Pikkem hääletamissõit kestis umbes 6 tundi Tartus Narva.
Kõndisime umbes 2 tundi läbi Jõgevamaa.
Lõpuks võtis meid valgevene veoautojuht kaasa.

Ööbimiskoha leidsin ainult mõnikord hotellis või hostellis, pigem leidsin kuskil ühe vaba voodi teiste vabatahtlike, sõprade või sõprade tuttavate juures ning interneti kaudu võõraste inimeste juures. Lisaks sain ma suvel ainult telgi kaasa võtta. Saksamaal see ka ei oleks nii lihtne, sest seal ei tohi niisama telkida.
Saksamaal olles vist hakkan seda lihtsat elu ilma mõttetute reegliteta igatsema. 

Juba pärast kolme kuud Eestis kuulsin seda lauset, mis mulle alatest sellest hetkest iga kord öeldi, kui ma teatasin, et ma olen Eestis elav sakslane. Aja jooksul sain ma seda lauset nii tihti kuulata, et ma võin seda isegi kaasa rääkida:
„Meil on nii palju venelasi, kes elavad siin juba 40 aastat, ja nad ei räägi ühtegi sõna eesti keelt!“. 

Minu arvates on minu aasta edu allikas põhimõtteliselt keelekasutuses, sest ma mõtlen, et eestlastega on kergem suhelda kui vähemalt natuke eesti keelt rääkida. Loomulikult ei ole eesti keele õppimine lihnte, aga mitte ükski keel ei ole lihtne, kui ei ole motivatsiooni ja ambitsiooni maha istuda ja õppida. Nii õppisin palju ja siis ei olnud eesti keel minu jaoks üldse nii raske, nagu öeldakse selle kohta, oli ainult vaja palju õppida.
Kui nägin kunagi oma töö edu, siis oli see päevast päeva õppimist väärt, ja nüüd ma saan enamasti hakkama igaepäevaelus. Ma võin eesti keeles nii arstide juures, postkontoris, poes ja restoranis käia. Mul on ka võimalik ajalehti, lihtsaid raamatuid ja ametlikke kirju lugeda.
Eelmisel laupäeval osalesin siis Tartu keeltekeskuses B2-keeleeksamil. 

Veel ma ei tea, kuidas ma selle oskusega edaspidi Saksamaal olles tegelen, aga siiski olen kindel, et jõuan piisavalt tihti tagasi Eestisse. Võimalusi otsides leidsin juba ka ühe Facebook’i grupi eestlastega, kes mu kodulinnas elavad ja isegi ühe minu kodulinnas asuva saksa-eesti kultuuriorganisatsioon.
Selles mõttes olen ma tõesti õnneseen :-)