Eesti ja mina - miks sakslane Eestisse läheb ... (eestikeelne kiri 1/4)

Mul on juba kaua olnud kavas kirjutada oma blogis ükskord eesti keeles oma elust Eestis, aga 

kahjuks sain ma selle alles nüüd ära teha. Mõnes kirjas proovin ma nüüd kirjeldada, kuidas ma 

Eestisse sattusin, mis mulle siin meeldib, millega ma tegelen ja mis nüüd edasi saab.

Alguses tuleks vist öelda, kes ma olen (selleks juhuks, et siia sattuks ka mõni eestlane, keda ma veel ei tea või kes mind veel ei tunne).
Minu nimi on Marcel ja ma olen pärit Saksamaalt. Sündinud aastal 1994 ilusas Saksamaa linnas nimega Leipzig, kus ma kuni eelmise aastani enamasti aega veetsin. Ma ei olnud koolis alati parim õpilane, aga hiljem gümnaasiumi ajal sain ikka mõned head hinded, ja ma olen tegelikult rohkem kui rahul sellega. Oma soovi tõttu ülikoolis meditsiini õppima minna, pingutasin lõpus ja eksamide ajal palju, kuid see soov kadus mul ära. 

Kes tahab vaadata, kuidas mu kodulinn välja näeb, see leiab siin ühe hea turismifilmi Leipzigi kohta:

Vabal ajal meeldib mulle looduses olla, muusikat kuulata, häid raamatuid lugeda, palju reisida ja süüa teha, kuid ma pean ütlema, et ma ei ole sõbralik kokk kes võib teistega koos süüa teha, sest köögis seisdes vaatan ma alati, et kõik on minu kontrolli all. Teise koka jaoks ei ole seal ruumi! :)
Tihti sõbrad ütlevad, et ma olen keelteinimene, sest mulle väga meeldib võõrkeeltes suhelda ja keeled ära õppida. Koolis ma õppisin inglise keelt kõrgtasemel ning kuus aastat õppisin ladina keelt ka. Vabal ajal ma hakkasin umbes neli aastat tagasi hispaania keelt õppima ja poolteist aastat tagasi hakkasin vene keelega. Ma peaaegu üldse enam ei räägi hispaania keelt, vaid ma saan veel natuke aru. Vene keeles võin ma vähemalt turismitasemel suhelda. Eesti keel on viies võõrkeel, mida ma õppin ... ja ausalt pean ütlema, et see on nendest keeltest kõige ilusam keel.

 Praegu töötan Põlvamaal asuvas Maarja Külas noorte intellektipuuetega inimestega.
Soov minna vabatahtlikuks välismaale tekkis umbes üheksandas klassis, kui meil koolis selle kohta informatsiooniüritus toimus. Koolilõpuajal hakkasin avaldusi esitama. Alguses oli mu peasoov, Hispaanias või Sloveenias vanade inimestega töötada, aga varsti sain teada, et selliseid kohti ei ole palju ja selle pärast kohta ei leidnudki.
Ma otsustasin siis Saksamaal vabatahtlikuks Dresdeni linna minna, aga seda ma ei saanud teha, sest korterit ma ei leidnud. Augustikuu oli juba käes, kool lõpetatud, siis otsustasin veelkord avalduse vabatahtlikuorganisatsioonile kirjutada. Mul ei olnud siis enam nii tähtis Hispaaniasse või Sloveeniasse minna. Nii kirjutasin palju avaldusi igale poole Euroopa piirides, nt. Poola, Lätti, Soome, Venemaale ja siis ka Eestisse. Samal ajal ma osalesin ka avatud tööturul, nt. töötasin ühes internetipoe laagris. 

Kohta ikka veel ei leidnud. Lõpuks pakuti mulle võimalust kirjutada avaldus töökohtadele, mis olid juba finantseeritud, aga kuhu esimene kandidaat ei saanud millegipärast minna.
Sellest hulgast pidin ühe projekti välja valima ja otsustasin oktoobri lõpus Maarja Külale avalduse saata. Projektide hulgas asusid ka projektid soovitud Hispaanias ja Sloveenias, kuid Maarja Küla kirjeldus paistis ikka kõige huvitamana. Ma palusin oma saksa vahendusorganisatsiooni avalduse Eestisse saata ... ja samal päeval sain positiivse vastuse. 

Sel ajal ma ei teadnudki eriti palju Eesti kohta, ainult et see on mingi külm maa ilusa loodusega Põhja-Euroopas ja Tallinn on ta pealinn.
Sellest päevast tänase päevani on palju muutunud. Ma tutvusin Eestiga ja hakkasin seda riiki armastama, eesti keelt õppima ja Eestis reisima.
Tagasi vaadates ei tahaks ma midagi sellest protsessis muuta.
Selline elu andis mulle palju häid momente, uusi sõpru ja teise kodukoha. 

Tänan väga,
Marcel