Autojuhist pereõeni – Minu töökeskkond ehk Hunt Kriimsilma 9 ametit (eestikeelne kiri 2/4)

Kui ma sattusin Eestisse, siis ma ei teadnud üldsegi, kuidas puuetega inimestega töötada, ja ma vist 

ei oleks uskunud, et kunagi otsustan ma pärast vabatahtliku teenistust isegi kauemaks jääda. 

Tantsides töötada on hea tegevus.

      Saksamaal olles ma töötasin ka mõnikord vabatahtlikuna, aga enamasti kiriku kaudu vanemate 

      inimeste, noorte ja lastega. Kogemusi puuetega inimestega mul peaaegu üldse ei olnud.

Mu mõtetes tekkis hulk küsimusi:
Kuidas nende noortega käituda ja suhelda? Millised ootused minu suhtes on? Milline vabatahtlikutüüp tahaks ma olla? Mis on minu eesmärgid selle teenistuse kohta?
Minu hirmud ei saanud teoks ja ma sain kiiresti tuttavaks oma uue koduga. 

Varsti ma sain aru, et loon oma aasta edu ise. Nagu öeldakse on ju igaüks oma õnne sepp.
Lisaks mõistsin ma ka, et ei ole võimalik täpsustada, mis mu ülesanded on, sest sellises olukorras, et ma elan puuetega inimestega ühes külas, tähendab mu põhiülesanne seda, et lihtsalt elan.
Minu amet sõltub järelikult päevasituatsioonist ja see vahetub mõnikord isegi päeva jooksul. Ma olen nii kokk, koristaja, abimees, pediküürija ja aednik, kui ka professionaalne ostja, pereõde, autojuht, pesupesija, meelelahutaja, õpetaja ning lõpuks sõber.
Minu tööl on erinevad osad: pean majapidamisega tegelema, süüa tegema, pesu pesema, koristama ja aias töötama. Samal ajal olen siiski ka abimees teistele, kel on võib-olla natuke vähem oskusi kui mul. Aitan neil duši all käia, tuba koristada või teiste tegevuste juures, näiteks ka töökodades.

Eelmise aasta märtsikuus saabus meile uus poiss, kellega ma alates sellest ajast hästi palju aega veetsin. Kuigi ta ise ei räägi, õpetas ta mind eesti keeles rääkima, sest ta oli võimeline mulle iga päev jälle tõelist põhjust andma, et rääkimist paremaks muuta.
See poiss vajab päris palju abi, mis tähendab, et tal on abimeest (või abinaist) hommikust õhtuni vaja. See annab mulle pideva vastutuste, kindlustunde ja rõõmu, aga siiski pean ma ausalt ütlema, et see tähendab kohutavalt palju tööd. Kella seitsmest hommikul kuni kella üheksani õhtul olen teise inimese eest vastutav ja otsustan mida teha. See käib nii päevast päeva. Lõpuks elad kahe inimese elu. 

Selline olukord annab samapalju häi tundeid ja emotsioone, kui võtab sinu elust jõudu.
Ma armastan oma tööd, aga tuleb ka öelda, et kui minnakse sellisesse kogukonda tööle, tuleb valmis olla iseendast palju andma. Kes ei tööta selles töökohas kogu südame ja tahtega, see ei jõua hästi tööd teha.

Töökodades ei tehta ainult tööd :)

Selle aasta jooksul ma olen väga muutunud. Jätsin palju asju selja taha, leidsin uusi sõpru, vanad kadusid ära. Mu iseloom kasvas ja muutus, nii ka minu iseseisvus.
Töö ja isikliku elu kaudu ma sain näha, kui hea inimene ma võin olla, aga samas ka kui halb ma võin olla. 

Minu vabatahtlikuteenistus oli väga edukas, täis tööd ja tegemisi. Tihti ma soovisin tööajal ainult magama minna, sest ma olin nii ära väsinud.
Kuid tagasi vaadates oli töö väsimist väärt, sest nii ma tutvusin mu füüsiliste ja emotionaalsete piiridega.

Õpilasest kasvas lõpuks oma elu peremees ;-)